Maailm mis on mulle võõras 6.osa

"Aor en letha naer a ghealach agus a ghriln a tighinmn còmhles. Deness heidl a hehhedg gsh a."   (Päeval, mil kuu ja päike said kokku. Pimedus leidis oma valitu.)


"Chej laigj sabh a remah b nlath, ech en sap te theu a klo"
(Sa ei pidanud kunagi olema. Kuid siin sa oled, lihast ja luust.)



Must suits keerles minu ümber. Mässis mind endasse. Mitte hirmuäratav nagu peaks, vaid soe ja toetav. Olen soovinud seda püüda nii kohutavalt, et see on peaaegu piinav. Vehkisin kätega, enesele aru andmata.  Ma ei tea, miks soovin seda nii kohutavalt, kui ei midagi muud oma elus. Võib-olla sellepärast, et  see paneb mind end tundma...elusana. Elusama, kui seda kunagi olnud olen. Kusagil sügaval ajusopis tean, et see on vale, tean, et pean jooksma, kuid ülejäänud osa minu hingest ja kehast ei luba seda.


Tahan seda. Vajan seda nii nagu see oleks minu elu.


Teda.


Häält tuleb ei kusagilt. Minu ümbert, minu seest, minu peast. Nii nagu see kuuluks vaid mulle. Kuid ikkagi tean, et keegi on siin. Keegi, kes lausub mulle sõnu millest ma aru ei saa. Hääl on tuntav. Nii külm ja tume. Võimalik, et ohtlik.


Tunnen nagu oleksin nõiutud.


Kas see ongi seda?



"Shig moe thageibg. Bhair muo tha mjilla riam. Bol ylleichta, mo ghràdh." (Tulen sinu juurde. Võtan sind endaga. Ole Valmis, mu arm.)


Pehme puudutus vastu minu nahka. Igale poole. Nagu tükike taevast. Nii tume ja kohutav, kuid samas nii ilus. On see üldse võimalik? Minu nahk hakkas kihelema. Värinad haarasid sisemuse.


Jällegi. Äkitselt, muutus see ei millekski. Minu sisemus täitus külmaga. Tühjusega. Nahk ei tundnud enam midagi. Emotsioonid voolasid minema.


Pimedus oli läinud.




"On sinuga kõik hästi, Aava?"


Võpatasin.


Leidsin end seismas väisukse juures. Näoga ukse poole. Käed külgedel, sõrmed välja sirutatud. Silmad lahti.


Mitte unenägu. Ma ei näinud unenägu.


Hakkan hulluks minema.


Kui kaua olen siin niiviisi seisnud?


"Sa tead, et sul pole lubatud lahkuda"


Keerasin end Mihaeliga vastamisi, valmis vastama, kuid hääl ei tulnud välja.


Korraga muutus minu kurk kuivaks, uimasus haaras mind. Nägemine hägunes.


"Yeah" Ägisesin.


Mitte minulik. Olen omadega läbi. Miski on valesti.


Mihael taipas seda samuti, sest tema lõbus ilme muutus murelikuks.


"Sinu nägu on valge, laps. Kuulen kuidas sinu südamelöögid kiirenevad. Ütle mulle, mis viga on"


Tahtsin vastata, et olen korras. Valetada ja lahkuda, kuid minu samm takerdus. Oleksin kukkunud, kui ei oleks olnud seina minu kõrval.


Mihael haaras minust.


"Sain su kätte. Rahune laps."


Värisesin üle kere. Tema käed toetasid mind, hoidsid mind. Lasksin tal end täielikult hoida.


Ta võttis kellegagi ühendust. Kuigi side oli nõrk, tundsin, et ta kasutas oma karja sidet. Peagi kuulsin hääli.


"Alfa. - Arstil läheb aega. T-  ütles kümme minutit. - hetkel teise patsiendi juures. - Tohib küsida, - probleem on?"


Tundsin ära Zake hääle. Kuulsin tema katkendliku häält mulle lähenemas. Ma ei taha teda siia. Mitte teda. Nägemas end nii nõrgana. Tunnen nagu sureksin.


On see surm?


"Aavaga on mindagi lahti. Peame ta toimetama kaminatuppa. See on hetkel kõige lähemal ja kõige juurdepääsetav."


"Kas keegi ründas teda?- On ta vigastatud?" Zake toon võttis tavapärasemast tugevama noodi. Need olid korraga täis muret, kui raevu.


"Rahune, Zake."


Mihael libistas mind sülle. Tundsin end liikuvat. Ma ei suutnud liigutada, ei kõneleda. Nagu terve minu keha oleks halvatud, peale mõistuse. Tundsin, kuulsin, kuid ei midagi enamat.


"Leidsin ta seismas välisukse juures ja järgmisel hetkel muutus ta selliseks. Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud. Ma ei tea mis juhtus."


"Ma võin teda ise kanda, alfa"


Mind asetati millelegi pehmele. Minu haare Mihaeli ümber püsis. Ma ei suutnud end temast lahti rebida. Olin tardunud. Kuju.


"Rahune kullake. " Kuulsin Mihael lohutavat sosinat. Huuled puudutasid minu otsaesist. "Kõik saab korda, luban seda. "


"Kiirusta arsti takka. Mind ei huvita mida ta teeb, praegune olukord on tähtsam."


Kellegi sõrmed silitasid rahustavalt minu selga.


"Peame midagi ette võtma. Ta väriseb  tugevalt. Südamelöögid on liiga kiired. Kui me ei suuda olukorda stabiliseerida võime ta kaotada. "


"Arst on kohe kohal."


"Jää temaga, Zake. Lähen äratan Leila."


Pärast mõnda sõna oli Mihael läinud. Vajasin teda, kuid ta oli kadunud. Soojus oli kadunud. Vajasin teda rohkem, kui kunagi varem. Rohkem, kui kedagi vajanud olen.


"Ma ei tea mis sinuga juhtus, kuid kõik saab korda. Luban seda."


Jälle need korduvad lubadused, mille täide minemises nad kindlad ei ole.


Tema sõrmed silitasid minu nägu. Kord juustesse, kord põsele. See tundus hea. Vajasin seda, tundmaks, et olen ikka veel elus. See ei ole unenägu. Mitte üks kohutav unenägu vaid reaalsus. Kumb neist variantidest oleks parem?


"Ta on siin!" Kuulsin hüüdvat.


Pimedus haaras mind.


Esimest korda ei olnud see teretulnud.


-----


"Lõpeta pomisemine Liilia. Sa ei pea siin olema, miks sa üldse siin oled?"


"Kui ebaviisakas."


Sulgesin tema läpaka kaane. Välja tegemata tema protestist, ajasin end jalule.


"Olen elus ja terve juba mõnda aega. Ei ole vajadust mind pidevalt oma kohalolekuga häirida."


Haarasin hommikumantli. Tema mossis nägu virvendas minu vaateväljas.


"Peaksin ütlema isale ja emale, kui ebaviisakas sa oled. Kordki ei oleks mina see, kes siin see halb on. " Ta puhkus oma äsja lakitud küüntele. "Tahan sul lihtsalt silma peal hoida, et oleksid korras, kuid sina vaid salvad mind. Pealegi arvasin, et soovid seltskonda, ilmselgelt eksisin. Lähen minema. Jää üksi oma kohutava iseloomuga."


Kiiremalt, kui suutnuksin reageerida, oli ta põhiliselt ukse juures. Torge läbis minu sisemust. See andis mulle mõista, et olin jällegi üle piiri läinud. Ükskõik kui tüütu ta ka ei oleks, hoolib ta minust. Tean, et ta ei soovi oma kohalolekuga mind tappa, vaid loodab parimat. See ei kuku tal kuigi hästi välja.


Hingasin sügavalt välja.


"Oota!" Tema samm takerdus. Ootasin seda. "Sul on õigus ja ma vabandan. Kas tahaksid väikse jalutuskäigu teha, olen tüdinenud siin passimisest?"


Ta keeras end minu poole. Nägin naeratust selle trotsliku ilme taga, mis tahtis veel solvunud näida.


"Kui nii kenasti küsid. Mul on muidu ka paremaid asju teha." Kerge õla kehitus. Ta ulatas mulle vöö. Tema tuju muutus "Taevale tänu. Mõtlesin, et sa ei küsigi. See maja on nii neetult igav. Nädal  oleme pidanud siin passima. Lähen vaikselt hulluks. Mis sul mõtteis on? Kas tahad välja hiilida või ründame läbi ukse ja teeskleme, et oleme rumalad?"


Saatsin talle lõbusa pilgu.
Hoolimata kõigest suudab ta mind naeratama panna.


"Kuidas oleks, kui peseksin end puhtaks, paneksin riide ja me kasutame kabineti akent? Mihaeli ei ole kodus?"


Ta torutas huuli.


"Ema ja isa pole tagasi jõudnud, kuid nagu sa tead, on terve maja nii seest kui ka väljast täis turvamehi. See on väärt proovimist. Kui palju aega sa vajad?"


Võtsin suuna vannitoa poole.


"Kakskümmend minutit."


"Okey. Saan sellega hakkama. Panen end valmis. Kuhu me üldse läheme?"


"Kohta, kus saame vabalt hingata."


Tema kulmud tõusid.


"Kuidas palun?"


"Hingata,  Liilia. Lihtsalt hingata."


Sulgesin ukse. Peagi langes külm vesi minu kehale.




















































 

Ice 3.osa

Ma ei ilmunud meie kohtumisele. See oleks pidanud juhtuma neljapäeval. Süütundega saatsin talle sõnumi, et ei saa tulla. Mul oli kiire õhtu, kuid tõde oli see, et olin liiga arg, et helistada. Tavaliselt on meie kohtumised aset leidnud kaks korda nädalas. Teisipäeval ja neljapäeval. Vahel rohkem, sõltub meie ajast ja soovidest. Vahel helistab ta mulle hilisõhtul, naastes just ärireisilt, põhjusel, et vajab mind, olen vajanud teda samuti. Viimastel päevadel ta ei ole helistanud. Mina olen liiga arg, et temaga ühendust võtta, veendes end võimaliku ettekäändena, et mul on kiire.


Kohtusime esmaspäeval. Nädal oli möödunud, meie viimasest kohtumisest. See oli juhuslik. Võib-olla mängis selles rolli saatus. Mulle meeldiks nii mõelda, sest siis tean, et kõik ei olegi nii vale.

Olin parasjagu minemas lõunat sööma oma paari tuttavaga, Monique hotelli restorani, mis asub kesklinnas. Armas ja uhke koht.
Vähestest kordadest, mil end üles löön, oli see üks. Kandsin imelist kollast suvekleiti, mis ulatus mulle põlvedeni. Musti seksikaid kontsi, mille nahksed rihmad väändusid üle minu pahkluu. Minu juuksed lehvisid vabalt kerges tuules. Jumestus oli pehme kuid sensuaalne. Tundsin end hästi. Imetlesin kiirelt hotelli klaasseintest paistvat peegeldust. See oli hetk, mil teda märkasin. Seal, baariletiääres, istumas mingi mehega. Kaotasin õhu. Ta nägi välja nii kohutavalt nägus. Ilusam, kui teda mäletan, ilusam, kui suudaksin endale ette kujutada. Ta võttis minu mõistuse tol hetkel, kui kordi varem. Igal korral, mil teda nägin.

 Unustasin miks ma seal olen,  kuni minu sõbranna Niina mind unelmast välja tõi.


"Maze ja Sara on juba sees."


"Ärme lase neil oodata."


Kui pöörduksest sisse läksime, tagus minu süda võimatul kiirusel. Teadsin, et ei ole võimalust, et ta mind ei näeks. Lõime kontakti alates hetkest, mil sisse jõudsime. Tema silmad läksid suureks ja ilme väljendas üllatust. Tema liigutused olid kiired. Just nii nagu ootaks minu lähenemist, unustades, miks ta siin viibib. Kahjuks hakkas Niina mind teises suunas juhatama. Kaotasin temaga kontakti, tundes end tühjamalt kui kunagi varem.


Soov tagasi vaadata oli suur. Teadsin, et ei saa seda lubada, sest peagi jookseksin tema poole.


Ta ei ole minu armastus, sõber ega vana tuttav. Ta on lihtsalt mees kellega mul on seksuaalne suhe.


Tuntud ärimees kelle elu skaala on minu omast universumi kaugusel.


"Peter sai ametikõrgendust. Ta tahab kolida Scotlandile."


Istusin, vajades tuge. Üritasin keskenduda Sara jutule, unustades muu.


"Miks sinna, see on kohutavalt kaugel?"


"Seda ütlesin minagi, kuid see on tema unistus, ma ei saa ei öelda."


Maze pruukis varajast veini. Ta võib endale seda lubada, sest alkohol ei haara tema pead nii kiirelt kui teistel.


"See on sinu jaoks kindlast raske. Kas sa lähed temaga?"


Sara nägi murtud välja, isegi kui üritas seda varjata.


"Ei. Ma ei saa olema naine, kes jookseb mehe järgi. See on tema unistus, mitte minu. Kui ta on valmis ilma minuta minema, ei oleks sel suhtel nagunii tulevikku."


"Sa armastad teda."


Tema pruunides silmades oli vastus.


"Me kõik teame mida tähendab armastus. Alati ei ole sellest küllalt."


Ma ei tea kas nõustuda või mitte.  Mina olen viimane inimene, kes võiks selles osas sõna võtta. Olen armastanud, kuid mitte kunagi ilmselt küllalt. Ilmselt on meil hetkel Saraga sama saatus.


"Kuidas on lood sinu uue tööga Niina? Kuulsin, et sul on uus seksikas ülemus."


Niina krimpsutas nina.


"Abielus ja kaks last. Ma ei ole huvitatud tema pagasist, nii-et ta on minu jaoks keelatud. Mees naisega- võib-olla, kuid lastega- kindel ei."


"Häbi. Sellest oleks võinud tulla kuum lugu." Sõnas Maze.


Niina norsatas.


"Sinu firma läheks pankrotti, kui tegu oleks minu elu pajatamisega. Nägin Kate üleeile õhtul, naasin just õhtusöögilt, millest pidin oma vanemate tõttu osa võtma. Arvan, et see naine tarvitab ikka. On keegi  midagi kuulnud?"

Maze ja Sara raputasid pead.

"Viimati kui mina temast kuulsin oli siis, kui ta vanemad otsisid raha, et teda kliinikusse saata."

Niina vaatas eemale.

"Häbi, ta on nii noor ja omadega nii põhjas."

Tõepoolest. 

Vabandasin end tualetti.


Seekord võttis rohkem aega peegel, kui kõik muu. Vaatasin enda peegeldust ja võitlesin iseendaga.
Sinna tagasi minemine näib olevat kohutav. Ma ei suuda oma sõprade seltskonda nautida, teades, et ta on minust vaid sammude kaugusel.  Võib-olla on ta juba lahkunud. Teaksin seda, kui oleksin vaadanud. Miks ma pean nii põikpäine olema? Nii arg? Miks mul on nii rakse lasta tal minna või minna edasi nii nagu seda varasematel  kordadel tegime?

Võib-olla suudaksin tal minna lasta veendes end, et aeg paneb mind teda unustama... Ei, ma ei suuda seda. Kuidas ma peaksin suutma edasi minna ilma, et temaga räägiksin või teda puudutaksin? Ilma, et teda kordagi näeksin või siis kui näeksin, siis seda vaid kui võõrast. Kõige vähem suudan teda ette kujutada teise naisega. See tunne on valus ja ärritab mind ühtlasi.

Heitsin viimase pilgu ja avasin ukse.

Ta seisis otse selle taga.


"Clara." Minu nimi väljus tema huulilt vaikselt ja pehmelt.

Mul oli raskusi vastamisega.

"Nikolai."

Ta andis mulle ruumi, et saaksin välja astuda ja ukse sulgeda. Kuid seisis ikkagi nii lähedal, et võin end lasta matta tema lõhnal ja teda väikse liigutusega puudutada. Ta näeb välja täiesti liimist lahti, mitte selline nagu teda ennist nägin.

"Sa tühistasid meie kohtumise. Mitte ühtegi kõnet, mitte midagi." See kõlas nagu süüdistus, isegi kui polnud seda. See nais teda piinavat.

"M-ma ..mul ei olnud võimalik tulla. Vabandan, et sulle ei helistanud. Saatsin sõnumi."
Ta astus tagasi nagu oleksin öelnud midagi šokeerivat.  Tema silmad suurenesid, korraga mõistes.

"See ei olnud sinu hüvastijätt minuga?"

Raputasin aeglaselt pead, tundes korraga tungi nutta. Hüvastjätt. Miks see kõlab nii kohutavalt?

"Kuidas sa saad seda arvata. Palusin sinult aega. Ma ei jätaks sind iial nii. "

Ta ei näinud mõistvat.

"Ma ei tea kuidas inimesed üksteist jätavad. Inimesed minu elust on kadunud erineval moel."

Kuulsime hääli lähenemas.

"Kas sinu sõbrad oleksid vihased, kui lahkuksid?"

Mul läks hetk, et mõista mis tal plaanis on.

"Ma ei saa Nikolai... M...."

Tema sõrmed liikusid kergelt üle minu põse.

"Mõned tunnid. Anna mulle natuke aega, et sind veenda minuga jääma. Ma ei nõua sinult midagi enamat."

Minus ei olnud enam midagi järel, mis suudaks ei öelda.

Ta haaras minu käest ja hakkas mind teise väljapääsu poole tirima. Kui väljusime oli tema auto juba valmis.

Ta näib nagu tume vesi, millesse tahaksin hüpata ilma, et teaksin kui ohtlik ja tormine see olla võib ja , et ühel päeval võin sellesse uppuda.

Kaunist uut aastat kõigile!;)

 

Teadaanne.

Vabandan, et Ice 2.osa nii lühikeseks jäi. Hetkel ei ole mul aega pikemalt kirjutada. Lisan juurde, kohe kui võimalus.

Ice 2.osa

Lootsin jõuda tühja korterisse, võtta üks kiire dušš, visata selga kodused soojad dressid, valada endale midagi kangemat ja istuda diivani ette, kuid kahjuks läks kõik sootuks teistpidi.




Minu korterikaaslane oli kodus.




Teades, et ei saa temast niisama mööda kõndida, sulgesin välisukse ja seisin, et end koguda. Loodan, et ei näe kõige hullem välja. Vähemalt minu näol ei ole meiki, mis saaks mind laiali valgudes reeta. Kui David minust läbi näeks, oleks kohutav, sest mul ei ole plaanis talle midagi rääkida ja tema juba ei jäta surumist, ennem kui kõike teada saab. See vestlus lõppeks tüliga. Tema on viimane inimene kellega soovin tülli minna.




Jätsin kingad ja koti esikusse. Keerasin ümber nurga. Manasin näole naeratuse, kui teda köögis tegutsemas nägin.




Tema kaunis nägu oli keskendunud laual olevale kokaraamatule. Tean seda, sest see on ainus raamat mida ta loeb.  Mulle on alati meeldinud missugune ta välja näeb, kui keskendunud on. Tema  nägu tõmbub kitsaks, paar muidu nähtamatut kortsukest laubal, kulmud  kortsus, huuled kriipsus. Hetkel on tema blondid juuksed märjad ja sirged, mõned salgud ulatuvad põskedele. Ta näeb fantastiline välja. Ahvatlev.




Kui palju tema välimus, on tal ka vapustav iseloom. Olen õnnelik, et olen tema sõber. See on au ja vahel tunnen rõõmu selle üle, kui paljud mind kadestavad.




"Hei". Laususin. Andsin tema põsele kiire musi. Toetasin end laua vastu, temast natuke eemale.  Ta vaatas üles. Särav naeratus ilmus huulile.




"Hei sina.  Juba tagasi?" Ta lükkas raamatu eemale, pilk liikus kellale "Arvasin, et sul läheb kauem, koos selle uue kuuma kutiga, kellest mina midagi teada ei tohi. Ta varastas sind minult ja nüüd ei oska ta sind korralikult kasutada. Peaksin ma mures olema?"




Naeratus ilmus minu huulile.




"Ei" Raputasin pead. "Nii nagu alati." Kiikasin temast mööda,  pliidi poole. "Mida sa valmistad? Mulle ka jätkub?"




On nii tema moodi poole öö pealt toitu teha. Õieti ei olene see ajast, vaid tahtmisest. Täna on see päev. Enamus õhtuid viibib ta eemal, kusagil peol või kellegiga voodit jagades. Vahel on tal õhtused pildistamised. Nimelt on ta professionaalne fotograaf. Mitte kuigi tavaline. Tema tööks ei ole loodus, vaid inimesed. Modellid ja ka tavalised naised, kes soovivad end kaamera ees alasti koorida. Ma ei ole kindel, kas see töö ka nii palju sisse toob, kui palju tema seda ise naudib.




Tema kulmud tõusid.




"Pasta. Liiga vähe kasutamist ja ei mingit toitu. See mees on luuser."




Neelatasin.




See on teema mida ma kohe kindlasti arutada ei soovi. Kui ta teada saaks kes Nikolai on, oleks see viimane millepärast ta muretseks. Ma ei usu, et ta seda kõike teada sooviks. Arvan, et tema jaoks on tähtis, et olen õnnelik.




Kas sa oled seda?




Vastus saaks olema vähem masendavam.




Hea, et meil ei ole kombeks jagada oma sekslugusid. Mõnikord teeme seda, kuid siis on need väärt kõneainet.




"Muidugi on seal sulle ka. Mõtlen alati sulle. Natuke aega läheb. Tee senikaua midagi."




Eemaldusin, kui ta hakkas sahtlitest midagi otsima. On alati parem olla eemal, kui ta köögis askeldab.




"Käin pesus. Kas joome veini?"




"Punast. Vali ise midagi. " Ta heitis mulle pilgu. "Sa oled liimist lahti. Loodan, et valgustad mind, mis juhtus."


Minu sisemus täitus soojusega. Muidugi ta näeb minust läbi.


David on alati seal olnud. Kui väga ei sooviks ma üksi olla, on tema minu kodu. See soe tunne, mille poole tulla.


Naeratasin.


"Mitte midagi tähtsat. Mõned arusaamatused."


"Olen alati, et kuulata, tead seda."


"Tean. Liigun..."


Võtsin suuna vannitoa poole.

..

K

ICE

                                                                  ICE.
Pildid jutust.

Ice. 1.osa

Esimest korda kui temaga kokku sain, ei oleks ma ealeski uskunud, et ühel hetkel end sellises olukorras leian. Ma ei oleks uskunud, et seal saab olema teist korda. Ma ei uskunud, et esimene kordki juhtuda saab. Minu arvamus?.. Olin kindel, et panen jooksu ennem, kui jõuan talle teregi öelda.


Olen rahul, et seda ei teinud?... Jah... Täielik ja kindel, Jah.


Nüüd on selleks olnud viies kord... muidugi olen neid lugenud, kes ei oleks... ? Hetkel, kui minult küsida, mida ma sellest arvan?.. Minu vastus oleks "See olukord on nii neetult haige, kui olla saab."


Üritan värskendada oma mälu. Hinnata situatsiooni. Võidelda vastu surmavale peavalule ja soovin, et see kõik oleks vaid uni.


See ei ole seda.


Minu õnnetuseks, ei ole see seda kunagi.


Mul ei ole õnne.


Mul ei ole õnne, et olla nii õnnelik, et kõik oleks reaalne. Seal on alati midagi täiesti korrast ära.


Neis vähestes armastus- ja erootilistes romaanides ei ole killukestki juttu sellest, mida teha sellistes olukordades.


None.


Ja mis kuradima kasu mul neist nüüd on?


Minu telefon helises kusagil voodi kõrval, muutes selle kõik hullemaks. Võib-olla ainult minu jaoks. Kobasin kätega, üritades seda asjandust vaikima sundida. See õnnetus pärast mõnda aega häirivat proovimist.


Üritasin uuesti silmi avada, lootes, et õõvastavad ja piinlikud stseenid minu silme eest kaoks. Need ei kadunud. Silmade avamine tegi selle veel reaalsemaks. Mul ei ole aimugi, kui kaua olen neid kohutavaid häälitsusi teinud, mis on tingitud minu elu kõige kohutavama ja piinlikuma hetke mäletamisest. Usun, et see on kõige piinlikum hetk ühe naise ajaloos... Noh, vähemalt minu.




Tean, et teda pole enam siin. Olen selle eest tänulik. Mida ma siis teeksin? Teeskleksin magamist terve oma ülejäänud elu?


End kogudes. Oma viimane eneseväärikus, ... nii palju kui  seda enam alles on, kokku korjates, sundisin end tõusma. Mõistsin, et siin ei ole ühtegi asitõendit. Ta on kõik puhtaks teinud. Hoolimata kõigest, hoolitses ta minu eest.


Oh taevas.


Kui väga sooviksin end praegu surnuks kägistada,  pean siit kaduma nii kiiresti kui saan. Haarasin oma riided, toppisin endale need kiiruga selga ja võtsin oma tee vaikselt magamistoast välja. Esmakordselt soovin, et see maja oleks väiksem ja välisuks lähemal.






"Kui soovid lahkuda, lahku, kuid palun sul end ennem ära kuulata."


Olin jõudmas läbi pika esiku ukseni. Minu samm takerdus, ennem kui oleksin jõudnud seda puudutada. Hinge kinni hoides vaatasin vasakule.


Nägin tema siluetti seal varjus seismas. Ja see märk, temast nii lähedal mulle pani minu südame äärepealt seisma.


Tema sõnad jõudsid mulle kohale kiiremini, kui ilmselt kõik muu siiamaani jõudnud on ja ma mõistsin,.. Tol hetkel ma mõistsin, viga ei olnudki minus, vaid temas.


"Tean mida sa mõtled ja see on arvatavasti tõsi. Olen haige mees, Clara."


Tal ei ole õrna aimugi mida ma mõtlen. Teaks ma vaid isegi. Üht tean ma kindlasti. Ma ei oleks pidanud temaga kunagi kokku saama. Isegi kui esimesed korrad olid minu elu parim hetk, oleksin pidanud nagu argpüks koduseinte vahele jääma, nii nagu algselt plaanis oli. Mul oli võimalus nii mitmeid kordi minema jalutada, kuid ma ei teinud seda.


"Sulle sellest kohe algul rääkida, oleks olnud mõtlematu rumalus. Oleksin pidanud,.... kuid ei teinud seda. Ilmselt mõistad, miks. See on see, mida ihkan. See, kes ma olen."


Samuti soovin, et ei suudaks nutta. Pisarad leidsid oma tee minu silmadest välja ja mul ei ole õrna aimugi miks.


Miks ma üldse nutan?


Ma ei tohiks hoolida, miks ma nutan?


"N-niisiis.. sa lihtsalt mõtlesid teeskled ja lollitad mind mõned korrad, ühel hetkel näitad oma tõelist palet ja siis... ja siis mida?"


Minu hääl oli nõrk. Olin liiga nõrk, et kõneleda. Ta teab seda. Nii teab ta, et läheb mulle korda.


"Ma ei soovinud sulle haiget teha." Tema toon oli pehmem, haletsevam, kui kunagi kuulnud olen.


See tõi minus esile raevu.


"Ma ei saanudki haiget!" Nähvasin. "Lihtsalt.. mida kuradit?...Kas tead, mida ei huvita. Ma lahkun!"


Liikusin ukseni, kuuldes teda endale järgnemas. MInu süda hakkas taguma. Pisarad uputasid näo. Tundsin end reedetu ja alandatuna. Hullemini, kui kunagi seda olnud olen.


See lurjus on suutnud midagi, mida keegi teine pole.


"Andesta. Mul ei olnud plaanis sulle kunagi haiget teha ega sind mingil viisil solvata. Usu või mitte, kuid olen liiga nõrk, et sinust eemale hoida. Ma ei saanud sul lasta minema jalutada, isegi kui see oleks olnud õige tegu mida teha. Olen isekas mees, Clara. Alates meie esmakohtumisest ja ka pärast seda, kui olin sind enda käte vahel saanud hoida, ei suutnud ma sul minna lasta."


Jama. Ma ei ole kunagi uskunud selle ühe ja ainsa jama. Ma ei ole tema ainulaadsus.


Uks ei olnud lukus. Esimest korda ei olnud see lukus. Ta annab mulle vabaduse.


Minu valik.


See on alati sinu valik.


"Tean täpselt kui isekas sa oled,..." MInu sõnad maitsesid mõrudalt. Samamoodi nagu pisarad mis mulle suhu voolasid. "Ajakirjandus ja maailm on tõestanud piisavalt. Kuidas ma saaksin enam uskuda, mida sa lausud?"


Teadsin, et minu sõnad riivavad teha, kui mitte muul moel siis vähemalt tema ego. Ma ei eksinud.


"Üks asi olgu selge, Clara. Ma ei valeta. Olen sõnapidaja mees. Seal on vahe ütlemata asjadel ja valel. Ära seda sassi aja. Hetkel rääkisin sulle midagi, mida sa ilmselt ei oleks kunagi teada saanud, kui eilset ei oleks olnud."


Ta lähenes mulle. Ilmselt ilma ise seda mõistmata. Ta muutus vihaseks ja mind mõjutas see vaid vähe. See uskumatult ohtlik mees, ei ole ohuks mulle. Olen rumal, et seda arvan, kuid tean seda kõigega mis mind ülal hoiab. Nii lähedale, et võisin läbi pimeduse näha tema kaunist nägu.


Mis mulle korda läks, oli see, et tema sõnades peitus tõde.


"Olgu." Tõmbasin keelega üle märgade huulte. "Sa soovid rääkida?...Räägime"


Hetk vaikust. Võisin tunda teda lõdvestuvat. Ma ei ole kindel, et soovin rääkida, kuid tean, et kahetseksin, kui lahkuksin teadmata.


"Lähme elutuppa. Seal on mugavam."


Ta ootas, et hakkaksin liikuma, kuid ei teinud seda ennem kui tema. Pärast natukest aega andis ta alla ja hakkas liikuma, järgnesin talle.


"Kas sa soovid midagi juua?"


Võtsin istet väikses tugitoolis. Seal, kus on tema koht. Toolil, kus ta alati istunud  ja mind jälginud on. Tean, et talle ei meeldi see. Võimalik, et sellepärast osutus see minu valikuks. Kahjuks, ei teinud ta sellest seekord välja.


"Sama mis sinagi."


Ta valas mulle klaasi konjakit. Ma ei oleks oodanud, et ta võtab istet diivanil, kohal, kus ta mind alati eest leiab.


Viis korda.


Nii väheseid kordi, kuid ikkagi tundub nii kaua. Me isegi ei tunne teineteist nii kaua, kuid oleme juba siin punktis. See ei ole õige. See ei jää püsima.


Teeb ta seda praegu vaid selleks, et mulle meelejärele olla?
Ta üritas eemaldada minu pisaraid, kuid tõrjusin teda. Ma ei vaja tema haletsust.


"Kas sa vajad, et ma annaks kuhugi allkirja, et ei räägi sellest kellelegi?" Küsisin vaikust lõhkudes.


Minu süda tagus valusas rütmis.


See teeks haiget, kui ta ütleks jah.


On nii kohutavalt raske talle otsa vaadata.


"Ei"


Korraga tundsin kuidas kivi minu õlult langes.


Kuid see ei ole kõik, õige? Mida see vastus mulle annab?


Tema võluvad rohelised silmad jälgisid mind intensiivselt. Nagu alati. MInu unenägudes, minu fantaasiates, reaalsuses. Sama pilguga. Nii palju lubava ja petliku. Iga naise lõks.


"Kui palju naisi seal ennem mind on? M-a mõtlen,...Kui paljudega sa seda teinud oled?"


Vastus tuli kiirelt.


"Kaks"


Vali naeruturtsatus väljus minu huulilt.
Sulgesin silmad. Mida ma ootasin? Rohkem või vähem?
Tean, et ta on maganud paljudega, kuid kaks naist, kellele ta on oma räpased ihad teoks teinud... Millegipärast on see palju hullem. Palju isiklikum. Kaks naist olid võimelised jagama temaga mida iganes see mees endas ka ei peidaks.


Miks ma sellest hoolin?


Kõnni minema, Clara!

"Jah, seal oli leping. Mõistad, miks ma ei saanud neid niisama minema lasta. Mitte kummagagi neist ei kestnud see kaua. Nad lõid alguses pettekujelma ideaalsusest, kuid reaalsus oli teine. Raha ja soov end näidata minu käevangus. Mõlemad lahkusid, mõistes, et olen sadistlik, räpane siga. Kui seal ei oleks lepingut, oleksin praegu avalikuse ees. Pole vahet mida keegi usuks, kahtlusevari jääb alatiseks "


Avasin silmad. Ta jõi klaasi tühjaks, jälgisin võlutult, kuidas tema kõrisõlm liikus. Tema silmad langesid uuesti minule. Jah, see mees on minu kirg.


"Mida sa minult soovid?"


Kas ma tõesti pean seda küsima?


Vastus hirmutas mind.


Ta asetas klaasi lauale ja kummardus mulle lähemale.




"Sa nautisid eelmist õhtut. Hoolimata sellest, et tundsid piinlikust ja nägid mind kui räpast koletist oma jalgevahelt verd lakkumas, sa nautisid seda, nii kuidas ma kedagi seda tegemas ei ole näinud. Lubasid mul end puudutada, heitmata mulle kordagi tülgastunud pilku."


"Oh taevas,...Lõpeta" Raputasin pead. 


Ma ei taha seda mäletada. Ei taha mäletada, kuidas sain midagi sellist üldse nautida. Tal on õigus. Mulle meeldis see ja see muudab selle kõik veel hullemaks.


Selles asi ongi. See ei ole ainult tema, vaid ka mina.


"Sul ei ole õrna aimugi, kui kaua ma olen otsinud kedagi sinusugust. Kui kaua ma olen otsinud Sind. Olin lootust kaotamas, lakkasin uskumast, et seal on keegi.- "


"Sa oled võimukas mees. Saad kõike mida soovid. Ma ei räägi kellelegi. S-".


Ta ei lõpetanud.


"Ma ei vaja hoora!"   Tema toon oli terav. Lõi meid mõlemaid tasakaalust välja. Ta kogus end hetke.


Ma ei kujuta ette mida ta tunda võib ega hooli sellest hetkel. Ka minul on tunded. Muidugi tunnen talle kaasa. Mul ei ole muud võimalust.  Ma ei ole teda kunagi näinud sellisena nagu praegu, keegi ei ole. Isegi telekas on ta alati näinud nii külm, kalkuleeriv, peaaegu südametu.


Kes oleks osanud arvata, et see mees on lihtsalt...lihtsalt inimene.


"Ma ei vaja kedagi, kes ei suuda isegi varjata tülgatust, mida tunneb, kui teda kepin. Pole vahet, kui palju ma neile maksan, ikkagi on seal alati sama. Ühel teatud hetkel on nad  kõik minu jaoks hoorad, näen neid sellistena nagu nad seda on, annan neile seda, milleks neid palganud olen. Kepin neid hingetuks ja jõuetuks, sest pole saanud seda mida ihkan... Olen väga vihane mees, Clara."


Ta ei ole mulle seda kunagi näidanud. Ma ei ole näinud seda koletist, kellest ta räägib. Ma ei tunne teda. Need korrad mil olen temaga öö veetnud, on ta olnud viisakas, kena ja hooliv. Alati nii arvestav. Ma ei oleks oodanud midagi muud.


Kuid jällegi... oleksin pidanud seda nägema.


Tema jõust, domineerimisest,... hoolimata sellest, et ta on minu soovidega arvestanud, on ta alati see, kes juhib. Kuidas ma ei näinud, et ta hoiab end tagasi`?


"Kas sa soovid mulle haiget teha, Nikolai?"


"Ei iial." Tema toon oli kindel. "Mul ei ole kunagi olnud kavas sulle haiget teha."


Tõmbasin varrukatega üle märja näo. Hingasin sügavalt.


"Niisiis,.... Sa tahad,... sa tahad, et ma jääksin. On mul õigus?"


"Soovin sinult võimalust."


Võimalust, et näidata mulle oma väärastunud maailma.


Kargasin püsti.


"Pean lahkuma. See on aeg naguinii. Olen niigi kauemaks jäänud, kui meie kokkulepe oli."


Alati mõned tunnid. Lihtsalt aeg, mil me kepime.


Ta tõusis minu järel.


"Anna mulle võimalus. Annan sulle vastu kõike mida ihkad, astun üle piiride,....tühistan meie kokkulepped."


"Selleks on hilja, Nikolai. Oleme meie kokkulepet juba murdnud. Ja ma ei vaja sinu varandust, kuulsust ega midagi. Ütlesin sulle seda juba algul. Sa ei saa mind osta."


Esmakordselt nägin tema pilgus abitust, mis kajastub tema sõnadega. Terve selle vestluse jooksul on ta suutnud end kontrollida, vaos hoida, näida ükskõikne, kuigi sõnad seda ei olnud.


Ta tõesti arvas, et suudab mind kuidagi ära osta. Uskumatu.


Mida sa veel siin teed?






"Tean seda, Clara. See on üks põhjus, miks ma algselt sind valisin."


"Jama. Sa ei uskunud seda, võimalik, et ei usu siiamaani. Ära salga, et oled mees, kes teab, et raha omab kõiki ja kõike ja kõik inimesed on ostetavad. Sa teed seda iga päev. Võtad ja annad."


Asetasin puutumata klaasi tagasi lauale.


See teeb haiget. Tõesti teeb.


"Isegi kui tahad uskuda, kahtled sa minus. Sa ei armasta, usalda, arvatavasti ei hooli sa õieti kellestki. Isegi kui usud mingi ime läbi end minust hoolivat,.. m... e mõlemad teame, et teed mulle haiget. Kui mitte füüsilisel, siis emotsionaalsel tasandil."


Ta astus mulle sammu lähemale. Taganesin. Ma ei ole tema saak ja temast ei saa olema minu kütt.


"Sinu sõnadel on tõde, mida ma ei saa ümber lükata."


Ta üritas minust kinni haarata.


"Pean lahkuma, Nikolai. Me kohtume veel, kuid praegu ma pean lahkuma."


Ta tahab, et jääksin. Proovib mind võrgutada. Tahab, et ihaleksin tema puudutuse järele. Ta teab, et see on ainus viis, kuidas mind kontrollida. Tema ise.


"Sa oled ainus minu elus, mida ma ei suuda kontrollida. "


"Ma tean."


Ta seisatas. Nähes välja nii abitu ja ühtaegu ärritunud. Tema sõrmed libisesid läbi ideaalse juuksepahmaka. Ta hingas vihinal välja.


Ta teab, et tal ei ole muud võimalust kui mul minna lasta.


"Viin sind koju."


Raputasin pead.


Talle ei meeldinud see.


"Minu autojuht viib sind koju." Parandas ta end.
Kuidas ta aru ei saa, et ma ei soovi kumbagi.


"Võtan takso."
Tema käed tõmbusid rusikasse. Näolihased pingule. Ta on vihane.
"On reede õhtu. Terve linn on täis roolijoodikuid. Takso on viimane sõiduvahend mille sa valid."
"Aitab!" Karjusin. Kiirustasin ukseni ja avasin selle, ennem kui ta mind takistada jõudnuks. "Käsi valvuritel värav avada ja ma palun sind, ära takista mind lahkumast."


Ta ei teinud seda.


Väravad avanesid peaaegu koheselt.


Keegi kutsus takso, sest see oli kohal ennem, kui oleksin jõudnud helistama hakata.

Maailm mis on mulle võõras 5.osa

Mitte mingisugust õhtust jooksmist. Mitte mingisugust inimeste linna. Olen lõksus nagu kõik teisedki. Mitte mingisugust välja minekut peale kella kuute. Päeval saatjaga või peab püsima kodus. Lapsed viiakse akadeemiasse spetsiaalse bussi või vanematega, tagasi samamoodi.


Ei üksi olemisele.


See on täiesti ja täielik hullumeelsus, kui minu käest küsida ja ma ei taha sellega leppida.


Mitte mingisugust vabadust. Tunnen nagu oleksin lõksus. See vähene mida olen alati soovinud, on vabadus ja nüüd on ka see minult võetud. Pean olema üksi. Iga päev, mõned tunnid ei ole palju palutud, kuid nüüd ei ole mul enam neid tundegi. Minu elu hakkab tasapisi mult sõrmede vahelt libisema.


"Nad on ikka veel siin?"


Küsisin Zakelt kui kööki jõudsin. Viimased kaks tundi on ta siin köögis istunud. Osalt sellepärast, et tal pole mujal olla ja lahkuda ta ei tohi ja teisalt tean, et ta naudib perekonna koka Melissa seltskonda. Ma ei tea, mis on tema eesmärgid, võimalik, et neid ei olegi, kuid siin ta on. Nii tihti kui võimalik, istumas lauaääres ja vaatamas, kuidas Melissa parasjagu koristab või süüa teeb.


Täna varjan end isegi. Olen väsinud istumast üleval, minu kasutusse antud toas. Ei soovi ka, et keegi mind näeks. Kui väga ma ei sooviks välja  minna, ei saa seda teha.


"Alfa Alfredo tuli juurde. Nad arutavad turvameetmeid."


"Mis seal enam arutada?"


Istusin tema vastu.  Ta käis silmadega üle minu nagu alati ja siis keeras pilgu eemale, nagu häiriksin teda. Võib-olla ei olekski nii halb, kui talle meeldiksin, sest kohe kindlasti ei jäta tema mind täiesti külmaks.


"Võin ma teile midagi pakkuda, preili?" Küsis Melissa.


"Tass kohvi. Võin ka ise endale valada."


Ta trehvas käega.


"Istuge edasi. Valan teile. Zake, kas soovid veel?"


Zake pilk pehmenes, kui see Melissal pidama jäi. Ma ei teadnudki, et nad sina peal on.


Neetud, võib-olla ei ole mul võimalustki.


"Kui see sulle tüli ei tee."


"Rumalus. Mis tüli see mulle ikka teha saaks." Ma ei näinud tema ilmet, kuid kohe kindlasti tema toon pakatas rõõmust.


Zake ei vastanud midagi, võttis tänuliku noogutusega tassi vastu.


Nad mõlemad on vanemad kui mina. Arvan, et selles on asi. Isegi kui see võimatu mees näitaks üles huvi kellegi vastu, siis ei valiks ta kedagi nii noort kui mina seda olen. Isegi mitte seksuaalsest ihast.


"Ära hiili täna välja. Seal on ohtlikum kui tavaliselt. Mul ei ole alati aega, et sind valvata." Lausus ta siis, kui Melissa oli köögist väljunud.


Hakkasin köhima. Üritasin rahulikult kohvi alla neelata. Tema ´rohelised silmad olid kalgid. Käed kohvitassi surumas.


Ta teab.


Kui mitu korda...?


"Miks sa ei ole sellest ette kandnud?"


Ta jöllitas mind teraselt.


"Paljud kannataksid, kui sinuga midagi juhtuma peaks. Sina ei pruugi hoolida, kuid seal on neid, kes sinust hoolivad. Ma ei kavatse tegeleda tagajärgedega. Alfal ja Luunal on enamatki mille pärast muretseda"


Kerge äritus haaras mind. Surusin käed rusikasse.


Ta tõusis, valmis lahkuma.


Miks tema sõnad mulle korda lähevad?


"Teed seda lihtsalt nende heaolu pärast? Olen sinu jaoks üks hooletu laps, kes vajab pidevat kontrolli?"


Kõlasin hetkel kohe kindlalt nagu üks.


Kostus kildude purunemine, kui tema kohvitass põrandale lendas. Zake tormas minu ette. Üks käsi haaras toolist, millel istusin ja teine lauast. Tema nägu oli kohutavalt lähemal. Õhetamas vihast. Silmad muutmas värvi. Olin kindel, et hunt on haaramas kontrolli ja peagi on ta mul turjal. Peaaegu, et ootasin seda. Mingil põhjusel see isegi pakkus mulle erutust.


Kuid hetke hiljem väljus tema huulilt raske ohe. Tema otsaesine langes vastu minu oma. See oli midagi mida ma ei oleks oodanud. Vaatasin tema suletud silmi. Tardunud, vaikselt. Võimalik, et hingamata.


Tema silmad avanesid. Need olid muutunud pehmemaks.


Kumbki meist ei liigutanud.


"Sa ei ole laps, mitte rumal, ega ka saamatu. Vahel käitud sa impulsiivselt, kuid see on mõistetav arvestades sinu vanust ja seda, millega oled pidanud silmitsi seisma." Tema toon oli pehme ja vaikne. Mitte selline, mida olen varem kuulnud.


Tahtsin talle vastata, kuid ta vaigistas mind. Tema sõrmed puudutasid minu nägu.


"Taevas teab, kui väga ma sind soovin. Kui kaua ja piinavalt. Ära luba mul tahta rohkem. Tean, mida sa mõtled, ära avalda mulle oma tundeid, sest ma tean, et seal ei ole midagi suurt sinu sees. Sa ei vaja seksi, Aava. Vajad meest, kes suudab sind tingimusteta ja lakkamatult armastada. Kedagi, kes saab lubada sulle maailma. Kedagi, kes õpetaks sind armastama. Mina ei saa seda kunagi olema. Mitte kellelegi. Jään alatiseks sinu varju seisma, sind kaitsma, isegi kui on piinav näha sind kellegi teise käte vahel."


Järgmisel hetkel laskis ta minust lahti. Muutudes tagasi endiseks. Nagu midagi ei oleks juhtunud.


Kõlas kohmetu köhatus. Melissa oli tagasi jõudnud. Ta vaatas meid suurte silmadega.


"Vabandust, kuulsin, et midagi läks katki. M...m..ma mõtle-"


Zake ruttas kilde kokku korjama.


"Ära muretse. Koristan selle ise ära."


Tõusin ja väljusin köögist. Minu südamelöögid olid tavalisest kiiremad.


Esimest korda tundsin midagi häirivalt torkavat oma sisemuses.


Ta tahab mind nii nagu mina ei ole kunagi võimeline teda tahtma ja isegi kui oleksin, ei laseks ta sel kunagi juhtuda.


Võib-olla on tal õigus.


Me ei ole loodud olema.


Kuid mida ta kohe kindlasti ei tea, on see, et seal ei ole sellist mees, kes saaks mulle pakkuda seda kõike.


Kuid kui seal ei ole Zake ja kedagi teist, siis mis on seal minu jaoks?


-----




"Uskumatu!" Uks paukus.


Avasin selle ja astusin sisse, leides eest märatsev Liilia.


"Kas sa kuulsid? Nad tahavad saata mind eemale, teise linna. Suletud akadeemiasse."


Asjad lendasid, mõned purunesid teel. Minu kiired käed suutsid mõned esemed kinni püüda. Olin rohkem ametis nende eest ära põiklemisega. See on alati olnud tema probleem kui ta ärritud. Ta arvab, et asjade loopime ja märatsemine aitab.


"Mitte sina. Pean minema üksi, kas sa tead mida see tähendab?"


"Ei" Pomisesin ja otsustasin visata püütud asjad ikkagi maha.


Need ei ole minu probleem.


Liilia lõpetas ja vaatas mulle otsa. Tema silmad olid märjad. On vaid aja küsimus, mil ta nutma hakkab.




"Ülemad ütlesid, et sa ei ole lubatud, sest sa ei ole ametlikult meie verd. Neetud uskumatu!...Ema ja isa üritasid neile vastu seista, kuid sellest polnud kasu. Nad räägivad, et ei saa saata sinna kedagi, kes ei ole alfa verd."


Oleksin seda oodanud. Erinevalt temast ei tule see mulle üllatusena. Seal pidigi olema mõni aeg ja koht, kuhu mina ei kuulu. Mis tõestab seda, et ma ei kuulu siia perekonda, öelgu Liilia, Leila ja Mihael mida tahes.


See häirib mind natuke aga see ei pea mulle haiget tegema.


Asjad on nii nagu on.


Kuid see ei muuda üksildust ja masendust minu sees paremaks.


"Ma ei lahku ilma sinuta. Need alatud...alatud-"


"Liilia!" Kostus minu selja tagant hüüatus, mis vääris tähelepanu. See kuulus Mihaelile.  Ma ei kuulnudki neid tulemas.


"Mitte ühtegi lugupidamatut sõna ülemate kohta"


Leila ja Mihael astusid ruumi, ilmselt olles oodanud sellist segadust.


"Me ei ole öelnud, et sa kuhugi lähed. Sa peaksid paremini teadma, ennem kui rutakaid järeldusi tegema hakkad. Oleksin oodanud sinust paremat."


Leila tuli minu kõrvale. Tema karm pilk  muutus naeratuseks. Küll aga oli see sunnitud.


"Aava. Vabandust, et meil ei jätkunud hommikul aega, et tervitada. Viimastel aegadel on kohutavalt kiire olnud. Võib-olla on meil võimalus täna kõigil koos õhtust süüa." Tema käsi puudutas muuseas minu õlga. "Loodan, et sul oli kena päev."


Millal mul viimati on olnud?


"Jään rahule. Tänan küsimast."


Mihaeli ilme ei hoidnud emotsioone.


"On võimatu sellisel segaduses vestelda, lähme minu kabinetti." Ta vaatas Liiliale teraselt otsa. "Olen kindel, et koristad ise selle segaduse."


Liilia tahtis hakata protesteerima, kuid Mihaeli pilk ei lasknud tal seda teha.


"Jah isa"






Istusime mõlemad Liiliaga diivanile. Leila ja Mihael meie ette tugitoolidele. Kui mitu korda olen leidnud meid samas asendis? Olen hakanud sellega vaikselt harjuma. Mõnikord mulle isegi meeldib see, olenemata sellest,  kui tõsine olukord on. Siin istudes, neljakesi, näib nagu oleksime ühiselt eemal kõigist. Rääkides saladusi ja hoides neid vaka all.




"Tean, et viimased nädalad on olnud rasked. Kuid anname endast parima, et teid neist asjadest säästa." Leila naeratas pehmelt ja haaras Mihaeli käe. Mihael toetus mugavamalt vastu tooli. Nad mõlemad näivad kohutavalt väsinud.


"Põhjus miks teile sellest ei räägita, on lihtne.. Me ei saa kaitsta oma lapsi, kui nad teavad liiga palju. Liigne teadmine paneb neid tahtma teha asju, mida nad teha ei tohiks. Muudab nad liiga uudishimulikuks ja julgeks." Ta heitis sellega tähendusrikka pilgu Liiliale. Tundsin kuidas Liilia niheles. Tean, et talle ei meeldi see.


Järgmine olin mina, kes selle pilgu osaliseks sai. Vaatasin talle endiselt kindlalt otsa.


Väike lõbus helk ilmus tema silmadesse.


Tean, et temas on ka mänguline pool. Mida iganes nad mõlemad ka ei ütleks, on nad Liilia üle uhked.


"Tean ka seda, et te kaks olete piisavalt targad ja võimekad, et paljule jälile jõuda. Kui vähe ma seda ka tunnistada ei sooviks, on olukord tõesti tõsine ja piiridest väljas. Mingis osas on meie käed seotud, -"


"Nende taga ei ole muutuja onjuu? Seal on midagi suuremat?" Liilia kõlas peaaegu õnnelikult, teades, et tema oletused osutusid õigeks.


"Hušš, Liilia." Ütles Leila Hoiatavalt. " Sinu isa kõneleb. Ära sega vahele."


Liilia ohkas.


"Sul on õigus." Sõnas Mihael mõne hetke pärast. "Ma ei saa siia rohkem midagi lisada... Ei, Liilia. Ära isegi mõte minult küsida." Ütles ta pead raputades.


Liilia ristas käed rinnale.


"Mis mõte on siin istuda ja kuulata, kui naguinii täpseid vastuseid ei saa?"


"Mõte on õppima kuulama ja kaaluma fakte. Mitte kõik ei lange sulle sülle laps"
Mihaeli rahulikus on imetlust väärt.


"Isa tahab öelda, et meil ei ole enamat teha, kui seista vastu millele iganes, mis seal end peidab. Peame olema valvsad ja  üksteist kaitsma ja toetama. Jah, me peame ootama, sest seal ei ole enam midagi mida teha."


"Hirmu all elama, sa tahad öelda." Mul ei olnud plaanis rääkida. See lihtsalt tuli.


Sain aru, et mul on õigus.


"Sa võid seda öelda."


"Ma ei soovi minna teise akadeemiasse."


"Nagu  ema ennem ütles, keegi pole väitnud, et sa sinna lähed. Me ei saada oma üht tütart minema, jättes teist siia. Väitku keegi mida tahes."


Minu sisemust täitis ootamatu soojus. Liilia kiljatas rõõmust ja kallistas mind piinlikult kõrvalt. Leila pilk hoidis vabandust.


"Andesta, Aava. Mul ei jätku jultumust ülemate vastu lugupidamatu olla, kuid vahel on nad ajudeta idioodid. Kuidas nad julgevad meilt kunagi midagi sellist üldse paluda."


Naer täitis ruumi ja see tuli Mihaelilt. Leidsin end isegi naeratamas. Leilal ei ole kombeks selliseid väljendeid kasutada, veel vähem ülemate suunas.


"Jeezuz, ema. Sa lähed põrgu!" Hüüdis ta teeseldult .


Mihael suudles oma naise kätt.


"Pean sind hiljem karistama. Hea, et nüüd mul selleks põhjust on."


"Isa!" Liilia oigas piinlikult. "Ära ütle meie kuuldes selliseid asju ja lõpetage need pilgud. Mul hakkab imelik. "


Tõusime püsti.


"Lahkusin nüüd, kui tohib."


Leila tõusis samuti.


"On parem,  kui sa ööbid mõnda aega meie juures."


Soovisin protesteerida, kuid ta sundis mind vaikima.


"See ei ole soovitus, vaid käsk."




Liilia säras minu kõrval õnnestu, kui väljusime.


"Vahel armastan ema. Tema otsused ei ole alati hullud." Ta tiris mind käsivarrest. "Pealegi, nüüd saame rohkem koos olla ja ma ei pea muretsema, et keegi sind röövima tuleb.


Kurat võtaks.


Minu pilk libises üle  Zakest kes ukse juures seisis. Meie pilgus kohtusid, ta vaatas kõrvale.


Pean siit välja saama.

Maailm mis on mulle võõras. 4.osa

Mitte ükski sõnaraamat ei tuvastanud mulle keelt. Ei internet. Ei ükski raamat muuseumist. Ma ei mõista, mis mõte oli neid mulle lausuda, kui ta pidi teadma, et ma ilmselt ei mõista kunagi nende tähendust. Mis on põhjus nende mainimiseks?


Kellega tegu oli?


See ei olnud hunt. Tegu ei olnud kohe kindlasti hundiga. Mõni muu muutuja?.. kuid milline? Kes saab nii võimas olla. Nii tume ja täis nii paljud viha, mida ma tundsin temast kiirgavat. Kuidas keegi sellest ei tea? Milleks end praegu ilmutada?


Kas see olend võib olla kõigi nende mõrvade taga? Sellisel juhul, miks ta mind ei tapnud?


Milleks mind ellu jätta?


Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust. Mitte kedagi kellele rääkida, mitte kedagi kelle käest küsida.


Ära usalda kedagi.


Asi ei ole kunagi olnud usalduses ja selles, mida või kellele usaldada. Kokkuvõttes ei ole seal saladust. See ei ole minu saladus sellepärast, et ma ei soovi seda, ei vaja seda. Kuid ikkagi ei leia ma end sellest kellelegi rääkimas. Võimalik, et sellepärast, seal ei ole kedagi usaldada. Ma ei vaja kedagi, kellele lihtsalt rääkida, vajan kedagi kellel on vastused.


Seal ei ole kedagi.


Ainult uudishimulikud ja need, kes arvavad, et teavad kõike. Kuid tegelikult, ei tea nad midagi.


See on alati minu jaoks kerge olnud. Teadnud ja mitte hoolinud või teadmatus ja mitte hoolimine. Teeb sama välja. Mida ma ei tea, ei hooli, mida tean, hoolin või ei hooli. Kuid see on olnud alati lihtne. Ma ei  ole midagi vajanud. Mitte miski ei ole minu meeli sellisel viisil vallutanud.


See kõik on häirib ja ajab mind marru.


Tühjendasin tassi, milles oli sees kakao ja süütasin suitsu.


Vaatasin köögiaknast välja, teades, et mõni patrulliv isane on minu majast paari minuti pärast möödumas. Vahel loen sekundeid. Tahan teada, kas keegi on läheduses või mitte. Vahel loen nende samme, et kuulda, millal nad eemal on.


Vahel on hea kuulata nende südamelööke. Kui kiire on hingamine.  Arvata, mis tujus nad on. Lugeda nende samme, võrrelda neid eelnevate kordadega.


Üks minu kiiksudest, võib öelda.


Olen lihtsalt neetud veider olend.






Kõlas koputus. Teadsin juba kaugelt, kes see on. Avasin ukse.


"Trevor." Tervitasin kiire noogutusega.


"Tavaline kontroll. Ma tunnen suitsu."


Ta nuusutas õhku ja heitis pilgu minu seljatagusele. Tal õnnetus näha vaid nii palju, kui talle näitasin.


Kergitasin kulme.


"Sellepärast, et ma suitsetan."


Ta heitis mulle ja minu mind ümbritsevale viimase pilgu ja taganes. Nad ei mõista. Nad ei mõista minu pahesid. Ei saa neile seda ette heita, sest vahel ma ei mõista isegi. Kuid ikkagi, miks nad vaevuvad tulema.


Imelik maailm, imelikud inimesed.


"Head õhtut." Sõnas ta.


Sulgesin ukse.


See oli kõige huvitavam vestlus minu elus.




-----


Mul lõppes esimene loeng. Olin teel järgmisse, kui kuulsin tavalisest suuremat pominat ja nägin rahvamasse kogunemas teatud nurkadesse. Mõistsin, et midagi on juhtunud.


Liikudes lähemale, kuulsin neid sõnu.


"Lizi-teiselt tasemelt. Väidetavalt jalutas ta eile kella kümne aeg koju. Ta käis sõbrannadega väljas. Nad räägivad, et see ei juhtunud metsas, vaid tema kodu tänaval."


"Kus  kandis ta elas?"


"Ma ei ole kindel, kuid kuulsin et Louase silla lähedal."


Kostus mitu ahhetust.


"See tähendab, et mõrvar on siin samas."


"Nad ei avalikusta kindlaid fakte. See võib olla,  kes tahes."


"See ei saa olla ju pimeduse hunt. Tumeda kuu päevad on läbi."




Liikusin neist eemale ennem,  kui kuulsin ühe õpetaja häält.


"Klassi, õpilased! Kõik loengutesse!"




Siis kõlas väike alarm. Tean, mis sealt tuleb.


"Tähelepanu!" Kostus meeshääl. "Kõik esimese taseme liikmed omadele kohtadele. Kordan: esimese taseme liikmed omadele kohtadele. Teie vanemad või järelvaatajad on siia poole teel."


Mul võttis aastaid, et mõista, et kuulun samuti nende hulka. Esimesse tasemesse kuuluvad kõik alfad ja nende järeltulijad. Tean, et ma ei ole üks neist, kuid Mihael ja Leila on edukalt tõestanud, et väärin ka seda privileegi. Esimesed korrad, mil märguannet eirasin ja loengusse läksin, tuldi mulle sinna järgi. Otsustasin, et kohe kindlasti ei ole ma sellisest tähelepanust huvitatud.


Leidsin Liilia peagi. Olin teel turvakambrite poole. Ta on alati mind seal poolel teel otsimas ja ootamas. Tunnen alati ära kergenduse tema ilmes, kui ta mind näeb, kuigi ta seda koheselt varjab. Pean tunnistama, et see on hea tunne.


Ta haaras koheselt minu käsivarrest. Liikusime õpilaste vooluga kaasa.


"See on naeruväärne. Milleks me peame alati selle läbi tegema. Mitte midagi ei juhtu. Keegi ei ole seda hoonet rünnanud. Võiksime päeva üle elada nagu kõik teised aga ei, nad peavad selle nii suureks puhuma."


Mõistan tema pahameelt. Minu arvates on see sama naeruväärne, kui tema. Osalt mõistan, et järeltulijad vajavad kaitset. Kui mina sooviksin nõrgestada kogukonda, valiksin ilmselt just sellise koha, kus on kõik koos. Mis saaks olla veel täiuslikum, kui koht, kus käivad igapäevaselt  tulevased liidrid? Kui hävitada nad kõik, siis ei oleks huntidel enam tulevikku.


Mis kari oleks ilma juhita?


Kuid teisalt, mis kasu on liidritel, kui sul pole olla kellelegi juhiks? See võtaks neilt tähtsuse. Kui sul ei ole kogukonda, ei ole sul midagi.


Kui ei oleks Leilat ja Mihaeli, viibiksin samuti praegu seal hoones edasi, ilma, et keegi hooliks,  kas eksisteerin või mitte.


"Mihael on siia teel?"


Tõmbasin meid eelmale ennem , kui oleksime otsa komistanud ühele tüübile, kes meie ette seisma jäi.


"Jah, kuid tal läheb natuke aega. Kui emale helistasin, siis ta oli hüsteerias. Arvan, et mõnda aega ta meid enam välja ei lase. Isa üritas teda rahustada. Nad tulevad mõlemad."


Leidsime endale istekoha.


"Ma ei imestaks, kui nad saadaksid meid vanaema ja vanaisa juurde."


Loodan, et seda ei juhtu. See on viimane koht, kuhu minna sooviksin. Isegi kui Liilia usub, et mul on oma vabadus ja valikud, ei mõista ta seda, mismoodi ta ise minusse suhtub. Seal oleme alati meie, mitte tema. Mitte, sina ja mina, vaid meie. Täpselt nii nagu Leila seda näeb.
See naine on võtnud kohustuseks olla minu järelvaataja, isegi kui ta seda seaduse järgi pole. Ma ei teagi, miks ma ei ole kunagi tema otsustele ei öelnud. Võib-olla sellepärast, et mingi osa minust kardab tekitada pettumust.


Kardan. et Leila on mind võtmas, kui teist last, keda ta kunagi ei saa. Samuti Mihael. Liilia on kohati liiga pime, et seda mõista. Ta võtab iseenesest mõistetavana, et ma olemas olen. Seal, koos temaga.


Igal juhul ei ole tema vanavanemad kunagi hea uudis. Nad on liiga domineerivad, karmid ja reeglites kinni. Usun, et nad ei tea mida tähendab olla vanem. Mitte, et mina seda teaksin, kuid ma olen näinud. Olen näinud, et alati ei ole vaja karme sõnu  ega karmi kätt.


Näen seda siiamaani. Mihaeli järgi.


Kui pole Leilat, oleks see mees ilmselt nagu tema isa seda on.


"Nad ei saada meid sinna."


Ta saatis mulle pilgu, samal ajal jälgides teisi.


"Nad on seda juba korra teinud."


"Seda ei juhtu, Liilia."


Kordasin kindlalt ja vaatasin, kuidas idioodist Asher oma tee meie poole võttis. Olen kindel, et see sitapea on teadlik Liilia võimalikust huvist tema vastu. Sama kindel, kui selles, et ta plaanib seda ära kasutada.


"Oh taevas, ta tuleb siia, kas pole?"


Kuulsin Liiliat entusiastliku sosinat.


"Jeah."


Pomisesin.


Mulle ei meeldinud see kohe üldse.


"Tõmba minema ennem, kui surun selle naeratuse sinu näol, sulle perse."


Tõmbasin Liilia püsti ennem, kui Asher meieni jõudis. Kuulsin Liilia üllatunud hüüatust. Liikusime tagasi ukse poole. Minu õnneks, kõlas teade, et Mihael ja Leila on kohal.


Olin oodanud Liilia raevu, kuid minu üllatuseks hakkas ta naerma. Tema lakkamatu naer saatis meid terve tee.


Vahel ma ei mõista teda üldse.


"Sulle ei meeldi ta kohe üldse, kas pole? Vabandust, kuid see on naljakas. Nägid sa tema nägu, see oli hindamatu."


Võin ette kujutada. Nii hindamatu, et pean nüüd ilmselt nägema seda tervelt kaks aastat rohkem, kui muidu.


Nagu oodata oli.


Leila tormas meie poole nagu emalõvi, Mihael vaikselt tema kannul.